Istikud

Söödavate viljadega, kuid peamiselt dekoratiivtaimedena tuntud toompihlaka (Amelanchier) liike on palju. Tähk-toompihlakat on Eestis tuntud juba ammu – rahva seas nimetatud ka Saksamaa toomingaks. Viimastel aastakümnetel on aretustöö tulemusel saadud väga heade maitseomadustega ja saagikusega sorte. Kõige perspektiivikamad ja väärtuslikumad  on olnud eelkõige lepalehise toompihlaka (A. alnifolia) sordid. Kanadas nimetatakse kultuurtoompihlakat üldnimega saskatoon. Nimetus tuleneb krii-indiaalnaste selle taime nimest - mis-sast-quathoo-min. Põhja-Ameerika indiaanlased kasutasid saskatooni väga olulise toitva talvise toidu 'pemmicani' valmistamiseks - loomarasv sulatati ja segati marjadega. Kuivatatud vilju võeti alati pikale teekonnale kaasa. Nimetust saskatoon kasutatakse kultuurtoomipihlaka kohta ka Soomes ja teisteski Skandinaavia maades.

Marjakultuurina ootab toompihlakat suur tulevik. Marjad sobivad tarvitamiseks värskena, sügavkülmutatuna, saab teha mahla, kompotti, keediseid, kuivatada ja vinnutada. Lisaks on tegu ka väga dekoratiivse kultuuriga, mis pakub silmailu rikkaliku õitsemisega ja kauni lehtede sügisvärvusega.

Eesti Maaülikooli Polli aiandusuuringute keskuses on toompihlakaid uuritud üle 20 aasta. Siiski on ta siiani üsna vähe levinud, peamiselt kohtab teda koduaedades ja linnahaljastuses.
Viimaste aastate jooksul on hakatud Eestis rajama toompihlaka istandikke ka ärilisel otstarbel, kuid nende pinnad on siiski üsna väikesed.

SASKATOONI e LEPALEHISE TOOMPIHLAKA MARJAD:

• Õhukese kestaga, meeldiva magusa maitsega ja vähese hapetesisladusega.
• C-vitamiini sisaldus on võrreldav vaarika ja punase sõstra omaga.
• Sisaldavad tervisele olulisi P-aktiivseid ühendeid ja erinevaid B-grupi vitamiine, näiteks foolhapet.
• Tumeda värvuse annavad flavonoidid, millest tuntuim on antotsüaan.

Toompihlaka marjad on kasulikud südame- ja veresoonkonnale – vähendades vererõhku ja takistades ateroskleroosi. Omab haavandtõvede vastast toimet, aitab hoida maksa tervist ja alandada kolesteriini sisaldust veres.

SASKATOONI e LEPALEHISE TOOMPIHLAKA KASVATAMINE

Toompihlakad on kasvukoha mullastiku suhtes väga leplikud, talvekindlad ja saavad hakkama ilma erilise hoolduseta. Vastupidav haigustele ja kahjuritele.
Liigniisked ja soostunud pinnased toompihlakale siiski ei sobi ning peab arvestama, et taim on valgusenõudlik. Viljad valmivad juuli teises pooles.
Väetamisele reageerivad toompihlakad hästi ning istandiku puhul on see korraliku saagi moodustamiseks vajalik, samuti on oluline piisava niiskuse olemasolu. Peamisteks hooldusvõteteks on  üleliigse juurevõsu ja vigastatud okste eemaldamine. Toompihlakas saab väga hästi hakkama üksi kasvades ehk ta ei vaja viljastumiseks oma kõrvale teist sorti. Alati on aga saagikus ja viljad suuremad risttolmlemisel. 
Külmakindluse tõttu on pälvinud toompihlakas eriti suurt huvi karmi kliimaga piirkondades nagu Venemaa põhjaaladel ja Kanadas, kus tegeletakse aktiivselt uute sortide aretamisega. Sordiaretuses on suund saada suureviljalisi, ühtlasemalt valmivaid, madalamakasvulisi uusi sorte, et marjade korjamine oleks kergem.
Eestis kasvatatavatest sortidest on praegusel ajal levinuim ’Thiessen’, millel on väga magusad suured viljad ja hea saagikus. Kuue aasta katsetulemuste põhjal on väga saagikas sort ka 'Krasnojarskaja', mis on natuke hilisem. Madalamakasvulistest, hea saagikusega sortidest on istikuärides saadaval veel ’Pembina’, ’Sleyt’, ’Forestburg’, ’Mandam’ jt.