Istikud

Perekond lodjapuu (Viburnum) liigid on kõige enam kasutust leidnud maailmas ilupõõsastena. Marjapõõsana saab käsitleda harilikku lodjapuud (V. opulus), mis on Eestis üsna levinud ja tuntud  ning kasvab siin ka looduslikult. Lumepalliks kutsutakse suurte kerajate õisikutega lodjapuu sorti ’Roseum’, mis marju ei kanna, sest kõik õied on steriilsed.
Harilik lodjapuu on tavaliselt mitmetüveline kuni 3m kõrgune hallika koorega põõsas. Punased luuviljad valmivad augustis-septembris. Viljad püsivad sügisel kaua põõsal. Otse põõsalt suhu pistmiseks on marjad liiga mõru ja parkiva maitsega. Pärast külma, külmutamist, keetmist, kuivatamist või küpsetamist paraneb marjade maitse oluliselt. Marju võiks korjata pärast esimesi öökülmasid, kuid neid armastavad siis ka linnud. Lodjapuuga tehakse sordiaretust, kus suund on saada mahedama maitsega marju. Hariliku lodjapuu kasvatamine marjakultuurina on hakanud huvi pakkuma viljade väga tervislike omaduste ning kultuuri kasvatamise lihtsuse tõttu.
 

LODJAPUU VILJADE OMADUSED:

• Viljad kibedapoolse parkiva maitsega – viljade külmutamine, kuivatamine, hautamine või kuumutamine vähendab kibedat maitset oluliselt
• Mõruainetest vabastatud viljadest võib valmistada mahla, kisselle, siirupeid, kompotte, toorhoidiseid ja küpsetisi. Kuivatatud ja jahvatatud marjadest valmistatakse Venemaal vanaaegseid pirukaid

Hariliku lodjapuu tervistav toime on rahva seas ammu tuntud – kasutatakse nii marju, õisi, lehti, koort, noori võrseid ja isegi juurt. Viljadest ja koorest valmistatud tõmmis on verejooksu peatava toimega. Viljadest ja õitest valmistatud tee aitab verevaesuse, migreeni, haavandtõvede korral, alandab vererõhku ja tugevdab südant. Kooreekstaktiga ravitakse erinevaid nahatõbesid. Naturaalmahl ja marjamass aitab angiini, bronhiidi ja astma korral. Lodjapuud kasutatakse ka loodusliku antidepressandina, aidates rahuneda ja normaliseerida psüühilist seisundit.

LODJAPUU KASVATAMINE

Eesti tingimustes on harilik lodjapuu täiesti talvekindel. Võib kasvada poolvarjus ja pole kasvupinna suhtes nõudlik, kuid on pigem valguslembene ning eelistab niiskemat huumusrikast kasvumulda, mida võiks arvestada, kui kasvatada lodjapuud marjade saamise eesmärgil. Hea talvekindlus, vähenõudlikkus ning vastupidavus haigustele ja kahjuritele on äratanud tähelepanu eriti just karmima kliimaga piirkondades. Aktiivne sordiaretus käib nii Ameerikas kui Venemaal, viimases alustati lodjapuu sordiaretusega juba 1964. aastal. Sordiaretuse eesmärk on saada mahedamaitselisemaid, suuremate viljadega ja saagikamaid sorte. 
Esmased katsetulemused Seedri puukoolis on paljulubavad. Saagikas ja üks mahedaima maitsega sorte on ’Sadovaja’. Väga saagikateks, aga kibedama maitsega sortideks on ’Iskra’, ’Krasnõi grozd’, ’Eliksir’ ja ’Kievskaja sadovaja’.